Kuidas valida ametiautot?

teenusliising_autopark_erKeskmise suurusega ettevõtetel tekib tihtilugu vajadus oma autoparki uuendada või seda alles looma hakata. Kui raamatupidajaga on läbi mõeldud võimalik eelarvekulu, asutakse usinalt proovisõite kokku leppima ning soodsaimat pakkumist jahtima. Samas kerkib juba varakult üles rida küsimusi – milline sõiduk oleks optimaalseim müügimehe jaoks? Millise klassi masinaga peaks sõitma ettevõtte tippjuht? Ning kõige tähtsam – kui palju see kõik maksma läheb ning kes selle eest maksab?

Millise mulje jätab ettevõttest selle autopark?

Sobiva sõiduki valimine ei ole niisama lihtne külm ja kaalutletud kalkulatsioon. Isiklike eelistuste kõrval tuleb mõelda ka sellisele keerulisele nüansile, et millise mulje jätab ettevõttest selle autopark. Mäletame ju eelmise buumiaja tipust olukorda, kus ehitusobjektidel olid parklad ummistunud luksusklassi maasturitest ning sõna otseses mõttes limusiinidest – ning need ei kuulunud teps mitte ehitusfirmade omanikele või tippjuhtidele. Ka kõige tavalisem ehitusmees ei peljanud objektile kliendi silme alla ilmuda autos, mis suure tõenäosusega ületas kordades kliendi enda sõiduvahendi maksumust. Kogu ilusa majandusmudeli lagunedes seisti silmitsi liisingumaksete maksmatajätmise tõttu unarusse jäänud autopargiga, millega keegi ei jaksanud enam sõita ning mida keegi ei soovinud ka enam osta. Kuid müüt ülemakstud ehitusmeestest jätkas oma elu elamist.

Erinevates ettevõtetes on ametiautode kasutamine lahendatud omal moel. Mõnel pool on ametiauto osa kompensatsioonipaketist ning ilmselge hüve, mis kajastub ka maksude maksmisel. Täna on siiski rohkem levinud praktilisem meel ning ametiautod on peamiselt ette nähtud vaid tööga seotud sõitudeks, mis kajastub ka autoparkide keskmisest tagasihoidlikumas koosseisus. Määrav ei ole mitte ainult sõiduki eest igakuiselt tasutav liisingmakse, vaid ka valitud automudeli mulje ning staatus. Ning ka vastupidi. On ka siinsete ministeeriumite seas olnud näiteid, kus poliitik soovib avalikkusele jätta kuvandit kokkuhoidlikkusest ning riigi rahaga säästlikult ümberkäimisest, valides ametisõidukiks tavapärasest madalama klassi auto. Jäädes ise hiljem täbarasse olukorda, kui selgub, et pealtnäha soodsama auto tegelik kuumakse ületab kõrgema klassi sõiduki kulu olulisel määral.

Määrav ei ole mitte ainult sõiduki eest igakuiselt tasutav liisingmakse, vaid ka valitud automudeli mulje ning staatus.

Samas on ka liigne kokkuhoidlikkus auto valimisel libe tee ettevõtte juhi jaoks. On küll legendaarseid näiteid, kus kaks Ameerika suurkorporatsiooni juhti pidasid omavahel aastaid väikest võistlust, et kelle ametiauto on vanem. Ning jutt ei käinud sugugi 60ndate aastate ülesvuntsitud uunikumidest, vaid 80ndate aastate algusesse jäävatest Ameerika madalama keskklassi autorontidest, mida härrasmehed-suuromanikud käisid isiklikult kleeplindiga “parendamas”. Sellise lipp-lipi peal viimaseid hingetõmbeid tegeva roostekarbiga kliendikohtumisele sõitmisel ei pruugi tekkida soovitud usaldusväärset muljet teiste silmis. Seevastu maksuametisse sõitmiseks on kindlasti tegemist väärt lahendusega…

Seega tuleb igal ettevõttel need küsimused iseenda jaoks läbi vaagida, lähtudes nii oma ettevõtte staatusest, klientidest ning soovitud mainekuvandist. Küsimusi kerkib ikkagi edasi – kas tippjuhi auto võib olla luksuslikum, kui ettevõtte omaniku sõiduk? Milline peaks olema müügimehe sõiduvahend, mis ei oleks edevam kliendi autost ja samas jätaks ettevõttest eduka mulje? Lisaks veel aspekt, kui ettevõte on riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluv või täidab avaliku teenuse osutamise rolli. Kõige lihtsam on selliste küsimustega pöörduda juba algfaasis oma valdkonna eksperdi poole, kelleks võib olla nii liisingufirma või pikaajalise renditeenuse osutaja.

Rentesti kogemuse kohaselt jätavad 15-20% autopargi haldusteenust sisseostvatest klientidest automudelite valiku tegemise rendifirmale.

Omad piirid on ette seatud rahvusvaheliste suurkontsernide poolt, kus sisereeglite kohaselt välistatakse teatud markide soetamine ametisõidukiteks ning on väga täpselt määratletud, millise klassi sõidukiga võivad sõita kas hierarhia tipus või madalamal astmel paiknevad töötajad. Lisaks on mõned ettevõtted otsustanud, et kõik autopargi masinad peavad üle maailma olema üht ja sama marki või siis sama autokontserni toodang.

Senise praktika näitel ei väärtusta ärikliendid nii väga auto välimust, kuivõrd mugavust. Pealegi on odavama hinnaklassiga autod muutunud oma sõiduomadustelt väga heaks, mistõttu näitab trend üha väiksemate autode võidukäiku korporatiivsetes autoparkides. Mujal maailmas tippjuhtide seas üsna levinud autojuhiteenuse kasutamine on Eestis veel üsna harukordne nähtus, mida saavad lubada endale vaid väga vähesed. Nende seas on eelistatum liikumisvahend hoopis luksuslik mikrobuss, mis võib oma maksumuselt silmad ette anda ka ülemise piiri Euroopa luksussedaanile. Rääkimata veel tööjõukulust. Sellest, miks on väikese ja keskmise suurusega ettevõtetel mõistlikum osta kogu autopargi haldusteenus sisse rendifirmalt, saab pikemalt lugeda järgmisest postitusest.